Sunday, 9 February 2014

Õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid

Esimese nädala ülesanne


Õpiobjekt on iseseisev õppematerjal, milles sisaldub eesmärk, õpitegevus ja hindamne. Õpiobjekte nimetatakse ka nt elektroonseteks õppematerjalideks, sisupakettideks, avatud õppematerjalideks, veebipõhisteks õppematerjalideks jmt. Õpiobjekt peab olema kättesaadav, kohandatav, võimaldama õppe ettevalmistamisel aega kokku hoida, olema kasutatav erinevate tehnoloogiatega täna ja tulevikus, korduvalt kasutatav. Õpiobjektid peaksid olema nagu Lego klotsid, mida on võimalik omavahel kombineerida ja kasutada erinevates õpisituatsioonides. 

Minu senised kokkupuuted õpiobjektidega on eelkõige seotud minu tööga kutsekoolis. Õpingute ajal selliseid õppematerjale polnud. Tol ajal olid kasutuses õpikud, töövihikud, diapositiivid jmt. Mõningal juhul polnud õpikuid, mistõttu tuli harjutada kiirkirjutamist, sest õpetaja lihtsalt dikteeris teksti, mis tuli vihikusse üles kribada. Esimest korda puutusin arvutiga kokku keskkooli ajal. Aasta oli siis vist 1993-1994 (täpselt ei mäletagi). Meenub hoopis see, et tegemist oli JUKUga, mis oli üks paras peavalu, nii nagu õpetajagi, kes suutis õpilastes tekitada tunde, et hiljem ma arvutit enam ei puutu. 

Õpiobjekte olen ise koostanud, sest kutsekoolis (minu valdkonnas) õpikuid ega muid sarnaseid materjale pole. Välja on antud küll hulk raamatuid (suurem osa nendest tõlkena), mis sobivad küll iseseisva töö tegemiseks. Õpikuna neid teoseid kasutada ei saa. 

Esimene õpiobjekt, mille iseseisvalt koostasin: "Suvelillede generatiivne paljundamine". Aasta võis olla 2007. Umbes samal ajal sai e-õppe Arenduskeskuse palvel koostatud nn minikursus "Aiakujundus", mida võib ka suuremamahuliseks õpiobjektiks pidada.  Aastate jooksul on õpiobjektidele esitatavad kvaliteedinõuded muutunud, milletõttu peaksin vastavad uuendused sisse viima. See ei ole just kõige lihtsam tegevus, kuid on võimalik. Trükis ilmunud raamatut "parandab" vaid uus trükk. 

Repositooriumid on n-ö õppematerjalide kogud (andmebaasid), mis on ühendatud metaandmete/ võtmesõnadega. 
Referatooriumid on metaandmete/ võtmesõnade kogud (andmebaasid). Õppematerjalid ise paiknevad kuskil mujal - nt autori veebilehel või mõnes repositooriumis. 

Repositooriumitest sobilike materjalide leidmine, läbivaatamine ja kohandamine on ajamahukas töö. Seetõttu ei ole ma neid eriti kasutanud. Tundub, et otsimisele-leidmisele kulunud aeg ei vähenda tunni ettevalmistamisele kuluvat aega. Otsimise muudab keerukamaks n-ö õigete otsingusõnade tuletamine. HITSA repositooriumist leidsin üles enda koostatud materjalid. :) Nii nagu Lili oma postituses ütles, olen minagi arvamusel, et repositooriumite märksõnaks on "kaos". Õppematerjale on meeletult palju! Aga kui palju on reaalseid kasutajaid?

Kutseõpetajana repositooriumitest, referatooriumitest õppematerjalide leidmine on kindlasti keerukam kui üldhariduskoolide õpetajatele ja ülikoolide õppejõududele. Connexions andis võtmesõna "plant" sisestamisel 1611 vastet, "annual flower" aga oluliselt vähem - 56 vastet. Endale sobiliku materjali leidmiseks kuluks tunde või isegi päevi. Kui soovisin mõnda materjali avada, siis kahjuks jäigi see tegemata. Ei tea, kas viga oli minus või internetiühenduses...


Kasutatud materjalid: 
Põldoja, H. Sissejuhatus digitaalsetesse õppematerjalidesse. Kursuse "Digitaalsete õppematerjalide koostamine" õppematerjal. Loetud aadressil:  http://oppematerjalid.wordpress.com/oppematerjalid/sissejuhatus-digitaalsetesse-oppematerjalidesse/
8.02.2014.

No comments:

Post a Comment